Mõtlesin, et hakkan ka blogi pidama alates ajast, mil Tlna elama kolin. Siin ma nüüd olen- istun üksi omas suures toas.
Minu ärasaatmine kodust oli armas, mis siis, et ma peaaegu rongist maha oleks jäänud:D
Rongijaamas saatsid mind ema, Mari, Aigi, Artur, Anne ja Kata. Nad kõik kallistasid, Aigi andis mulle rongi näksimist:viinamarjad ja padjakesed...mälestused (kodus kui neid sõime, siis Aigi ajas kausi mul laua peal ümber ja pidi neid piima sees mööda lauda taga ajama:D). Kata, kallike, andis šokolaadikomme kaasa, need mul praegu kapi peal:D
Rongisõit kujunes väsitavalt, aga õnneks oli Signe minuga ja siis saime rääkida ja muljetada, sest me pole teineteist nii kaua näinud. Vahepealt üritas magada ta, aga rong kolises nii kõvasti ja rahvast oli ka palju, ta ei saanudki:D Pidime end kokku korjama, et inimesed peale mahuks, aga minu kõrvale ei istunudki kedagi:D
Kristel tuli rongi vastu ja siis trolliga meie uude koju..Harjumatu see pole üldse kodu moodi, aga vb kui ma oma kola lahti saan pakitud, siis tekib kodu tunne. Ma ikkagi tulin ju nagu kaamel siia:D
Homme siis uude kohta tööd õppima ja eks vaatab, kuidas hakkama saan... varsti on koduigatsus ka raudselt peal. Õnneks on mul niiiii hea vend ja andis oma läpaka kaasa, et ikka suhelda saaks, sest ilma oma sõpradeta ma elada ei saa ja ennem 25ndat koju ei lähe.
Tglt...juba igatsengi.
3 comments:
Ärasaatmine kujunes jah nii kiireks, et ma ei jõudnud isegi nutma hakata. Ja ma ei hakka ka, sest ma tean, et Sa oled mul alati olemas ;) Kallike!
Musimusi..blogi on nii hea idee, see toob sind jälle meile[mulle ja Piretile lähemale]
Ma just paar minutit tagasi küsisin Piretilt, et kas Liis kolis juba Tallinnasse[orkutis oli Liis uuendas elamine] ja ta ütles vist küll.
Aga me usume, et sa oled tubli ja saad ilusasti hakkama.
MUSID!
Täh tibud... ma olen juba jah siin kandis:)
Post a Comment